Peatoimetaja Ethel toob maailma saladused teieni:
Mina olen Ethel. Ma olen Minu Maailma peatoimetaja. Peatoimetaja on natuke nagu ehitaja, ainult et maja asemel ehitab ta valmis ajakirja. Ja natuke nagu maadeavastaja, kes võtab oma lugejad põnevatele retkedele kaasa. Mulle meeldib minu töö väga. Selles, et mulle meeldib teadus, on süüdi minu vanaisa. Kui ma olin väike plika, luges ta mulle lasteraamatute asemel ette hullult huvitavaid lugusid teadusajakirjadest. Tsunamide purustav jõud, mõtte jõul liikumine, targad loomad, tundmatud tähed: kõik voolas meie tuppa ja minu pähe, varustades mind uudishimuga kogu eluks. Või siis toppisime oma ninad sügavale paksudesse kunstiraamatutesse. Alguses ma kartsin natuke neid raamatuid – seal olid imelikud pikkade ninadega vanamehed ja kummalised maastikud ja hirmus palju veidraid inimesi, mõned neist puhta surnud. Aga siis ilmusid lagedale lood. Selgus, et imelikud pika
ninaga vanamehed olid kunagi elanud tähtsad kuningad ja kirikutegelased, kummalised maastikud said Itaaliaks ja veidrad olendid muutusid ingliteks, haldjateks, jumalateks ja kangelasteks. Ükskord luges vanaisa mulle ette artikli Uri Gellerist, mustkunstnikust ja telepaadist, kes suutis lusikaid mõtte jõul kõveraks väänata. Usun, et veetsin tunde, jõllitades lusikat ja püüdes seda kas või natukenegi kõverduma sundida. Midagi ei juhtunud. Siis võtsin kirjaklambri. Lootuse kaotanuna panin lõpuks lauale väikese paberitüki, aga seegi ei liikunud. Küllap see oli hetk, mil sain teadusest teadlikuks. Aga usu mind, teadus pole muinaslugudest ja trikkidest põrmugi vähem põnevam. See on nagu seiklusfilm, kus iga hetk juhtub midagi huvitavat ja väga sageli midagi sellist, mida oodatagi ei oska. Ja hetkekski pole igav!
Ethel
Kujundaja Maimu on maailma kõige uudishimulikum.
Olen sündinud ja kasvanud kogu elu Tallinnas, kuid vaheajad ja vaba aja veetnud Harjumaa metsade vahel, ronides puude otsas ning mängides indiaanlasi, maadeavastajaid, piraate. Sel ajal ei olnud veel nutitelefone, seega pidid selle aja lapsed ise ennast lõbustama ja mõtlema välja erinevaid mänge, pannes proovile enda loovuse ja nutikuse. See oli meie eelis tänapäeva laste ees. Mulle tundub, et vahel me unustame selle ära, kui suure eelise see meile on andnud. Meile on ise tegevuse otsimine ning leiutamine elu loomulik osa. Pikkadel suvevaheaegadel lugesime raamatuid, seiklesime ümbruskonnas, laulsime, jutustasime lugusid, hulkusime metsas, tegime heina jmt. Minu vanaema armastas rääkida lugusid. Tänu neile lugudele sain osa ka tema lapsepõlvest. Läbi selle olen korraga olnud laps nii sajandi alguses kui lõpus. Minus on kasvanud uudishimu ja soov kõike teada saada, tunda huvi, mõtiskleda, arutleda, leida vastuseid, olla hetkes ning lihtsalt olla – vahel ka tundide kaupa lihtsalt pilvi või tähti vaadates. Aina on minu sees olnud sõnad: miks ja kuidas? Armastasin tundide kaupa jälgida isa toimetusi, kui ta midagi meisterdas, või istusin ema moosikeetmise juures ja lihtsalt olin. Vaatlemine, jälgimine ja analüüsimine – need on minu märksõnad juba päris pisikesest peale. Natuke olin selle koha pealt nagu väike vanainimene. Praeguseks olen kolme poja ema, nad on mulle olnud õpetajateks. Igaüks erimoodi ja oma õppetundidega. Pärast aastaid finantsmaailmas tegutsemist suundusin graafilise disaini maailma, mis tõi mind kokku ka Minu Maailmaga. Aitäh vana ja tere tulemast uus! Austusega vaatan tagasi eelnevale ja tehtule ning annan oma panuse, uudishimu ja säravad silmad uue loomisele. Aitäh!
Maimu
Leif – maailma ägedaim vaimustunud loodushariduse entusiast.
Ajast, mil end mäletan, on mind vaimustanud loodus ja loomad. Metsa ja oja vahetus läheduses üles kasvamine ainult süvendas huvi. Konnade purgis pidamine, puruvanade ojast püüdmine ja siilide „rõngastamine“ leiuandmetega olid tüüpilised ettevõtmised. Kuigi need olid vaid lastemängud, sain sealt kaasa oskuse märgata elu enda ümber. Loogiline samm edasi oli ülikooli astumine ja teadlaseks saamine, kuid sealt zooloogina väljudes ei tundunud teadustöö enam üldse nii erutav. Tudengina olin aga lisaraha teeninud inimestele loomadest rääkimisega. Tänaseks päevaks olen selles ühendanud oma kire ja töö. Oma igapäevast tööd teen Tallinna Loomaaias loodushariduse spetsialistina. Usun, et loodushoiu vaatenurgast on inimestele looduse lähedale toomine vähemalt sama suure tähtsusega, kui looduse teaduslik kirjeldamine.
Leif
Juha- kõige suurem leiutaja ja spordifänn
Olen tootmistehnoloogia insener, visionäär ning väikest viisi leiutaja. Juba väikesest peale olen huvitunud leiutamisest ja spordist. Lisaks jäähokile mängin endiselt golfi, jalgpalli ja tennist, teen kergejõustikutrenni. Spordis paremaks saamise saladus peitub tehnikas. Väikeste muudatustega saab enda sooritust märkimisväärselt parandada. Õiget tehnikat õppides ja harjutades saab minust igapäevaselt veelgi parem ja osavam. Olen innukas spordihuviline ja katsetaja, sest saan aru, et tehnika ja sport käivad käsikäes. Soovin inspireerida ka teisi innustuma spordist ning aidata mõista erinevate spordialade tagamaid.
Juha
Elli – Tuleviku geeniteadlane
Ma olen teise aasta Helsingi ülikooli üliõpilane ja spetsialiseerunud õpingutes geneetikale ja molekulaarbioteadustele. Minu huvi loodusteaduste vastu tekkis juba väga varakult, ning minu lemmikainete hulka koolis kuulusid lisaks bioloogiale ka geograafia ja keemia. Loomad on samuti olnud mulle alati südamelähedased. Minu valitud erialal huvitab mind eriti see, kuidas väga väikesed muutused geneetikas võivad tekitada suuri muutusi olulistes funktsioonides ja välimuses. Miks meie keha töötab nii, nagu ta töötab? Mind huvitavad ka geneetilised haigused ja nende võimalikud ravimeetodid. Minu arvates avab bioloogiline uurimistöö silmi elu suurtele küsimustele.
Elli
Tuleviku geeniteadlane
Merike – Maailmauudistaja
Joonistada armastasin juba lapseeas, põhikooli kõrvalt sain kunstiannet arendada Tartu Lastekunstikoolis. Inglise keele kallakuga koolist sain lisaks muudele teadmistele kaasa väga heal tasemel inglise keele oskuse, mida olen palju kasutanud nii reisidel kui õpetajatöös. Koolipõlves huvitasid mind erinevad valdkonnad, aga kunst ahvatles siiski enim. Eesti Kunstiakadeemia graafika eriala lõpetamise järel viis elu mind mitmeks aastaks Prantsusmaale elama. Eestisse naastes jätkasin õpetaja- ja õppejõutööga, olen õpetanud kunstitudengitele joonistamist ja inglise keelt, gümnaasiumiõpilastele kunstiajalugu ja erinevaid kunstiaineid, täiskasvanutele ja erinevas kooliastmes õpilastele inglise ja prantsuse keelt. Põhitöökohtade kõrvalt tutvustan giidina oma kodulinna Tartut inglise, prantsuse ja vahel harva ka eesti keeles juba 17 aastat. Siiski leian aega ka kunsti luua, minu looming on jõudnud paljudele näitustele välismaal ja mõnikord ka kodumaal. Kõigele lisaks naudin kirjutamist, minu lugusid on varem ilmunud erinevates ajakirjades, aga eelistan Minu Maailma.
Maailma uudistaja Merike
