Jäähoki on tempokas mäng, mida mängitakse liuväljal. Korraga on jääl kaks tiimi, mõlemas kuus mängijat. Varustusse kuuluvad uisud, hokikepp, kiiver ning muu turvavarustus (kaitsmed kogu kehale ja ka hammastele).
Kõik need kaksteist mängijat ajavad taga imepisikest litrit, et saada seda vastase väikesesse väravasse. Võidab see, kes lõi kõige rohkem väravaid. Kui võtta arvesse libe jää, väike litter ja üsna pisike värav, siis see pole teps mitte lihtne ülesanne. Väravat valvab erirõivastuses väravavaht. Väravavaht peab olema kullipilguga, eriliselt paindlik ning ideaalse reaktsioonivõime ja -kiirusega nagu kobra. Ründajad on eriti osavad uisutajad ja kaitsjad tugevad kui karud.
Jäähoki on jõuline ja suurt osavust nõudev ala
See spordiala on andnud tõuke paljudele leiutistele ning uute tehnoloogiate kasutuselevõtule. Sportlaste aina paranevaid füüsilisi tulemusi toetab tugevalt tehnoloogia ja teaduse areng, mis võimaldab spordis saavutada üha kõrgemat taset.
Hea näide tehnoloogia kasutamisest on hokimängus kasutatav litter. See on oma olemuselt ümmargune lapik “pall”, mis on valmistatud mustast kummist (kummi erinevad segud on omaette teadus). Kuna litter on väike ja liigub tohutu kiirusega (maksimaalne kiirus võib olla umbes 180 km/h), siis selle jälgimine on inimsilma jaoks päris keeruline.
Tark litter
Televisiooniülekannete jälgitavuse parandamiseks töötati algselt välja spetsiaalne litter, mida tolleagsed kaamerad suutsid haarata. Litri sees oli eriline seade, mis sisaldas liikumisandurit ja infrapunasaatjat. Sellise litri eesmärk oli hõlbustada televaatajatel matši jälgimist ning võimaldas esitada pilti ka aegluubis. Infrapunasaatjaga litter hakkas ekraanil helendama alati, kui mängija oli teda oma kepiga piisavalt kõvasti löönud. Esimest korda kasutati sellist litrit mänguvahendina 1996. aastal Ameerika NHL-i liiga kohtumises (NHL on USA ja Kanada jäähokiliiga). Sellise tehnoloogia kasutuselevõtt parandas matši jälgimist tunduvalt. Tänapäeval sellist litrit enam ei kasutata, sest telesaadete edastus- ja pildikvaliteet on tunduvalt paranenud (leiutajad on leiutanud veelgi paremaid tehnoloogiaid)!.
Ohtlik mäng
Jäähokimängijate uisud on valmistatud kõikidele meeskonnaliikmetele eraldi täpselt nende jalamõõtude järgi. Uisuterade teritusnurgad ja sügavused on äärmise täpsusega timmitud, et sobida iga mängija vajadustega. Hokikepi laba kalded ja kumerus – ka see on täppismatemaatika.
Hoki on läbi ajaloo olnud ohtlik mäng nii mängijatele kui ka pealtvaatajatele. Pole ka imestada, kui sellisele väikesele alale (26m x 61m on NHL-i väljak) panna suurel kiirusel uisutama kaksteist suurt meest keppidega, kes kõik ajavad taga 170-grammist väikest ümmargust litrit. Uiskude ja väikese väljaku tekitatud kiirus põhjustab mängijatele palju vigastusi. Litri kiirus ja kõvadus tekitab ka pealtvaatajatele sageli ohtlikke olukordi, kui litter tribüünile lendab. Nüüdseks on kõikide liuväljade turvalisust parandatud ja nende ümber on paigaldatud võrgud.
Miks litter ja mitte pall?
Jääpall on samuti olemas, see on omaette spordiala. Sarnaseid spordialasid on mitu, need erinevad reeglite, keppide ja varustuse poolest. Arvatakse, et jäähoki leiutati seetõttu, et litrit meenutav mänguvahend libiseb mööda jääd nagu rong rööbastel. See ei lähe vindiga liikvele nagu pall. Seda on võimalik paremini kontrollida: tänu oma raskusele libiseb ja põrkub see väljaku külgedelt kontrollitumalt kui pall. Litter libiseb kineetilise energia (liikumise energia) abil mööda jääd vabalt ja sihipäraselt. Liikumine tekitab soojust litri ja jää vahele. See soojus sulatab jää silmale nähtamatuks veeks ning loob siledale jääle valge lumekihi. Samamoodi juhtub uisutamisel. Uisu tera alla tekib peen veekiht, mis toetab uiske ja kannab neid hoogsalt edasi. Vesi muutub lumeks, mida pidurdamisel võib sageli näha lumepudruna.
Järgmine kord, kui lähed uisutama ning näed jääl palju sooni ja lund, siis nüüd tead, millest see tuleb. Mida tugevamat liikumisenergiat ja survet jääle rakendame, seda suurem kuumus sulatab jää ja seda sügavamad jäljed jäävad. Võistlustel ja ka niisama uisutades peab jääd üsna tihti lumest puhastama, et jää püsiks sileda ja kiirena.
Kas teadsid, et …
… väidetavalt sündisid hokilaadsed mängud Hollandis ja Inglismaal umbes 16. sajandil, kuid esimesed kirjalikud mainimised jääl mängitavatest meeskondlikest pallimängudest pärinevad 1800. aastast. Kaasaegse jäähoki sünnikohaks peetakse Kanadas Montrealis asuvat McGilli ülikooli, kus tudengid töötasid 1870. aastatel välja selle spordiala jaoks uued reeglid.
Jääl ajas litrit taga ja lõi väravaid Juha Saari.
Artikkel on avaldatud märts 2023 ajakirjas.
#JäähokiAdrenaliin #LiuväliSeiklus #UisutamiseRõõm #MinuMaailm #Uisutamine #Lasteajakiri #Teadusajakiri #Uudishimu #Uisupark #Jäähoki #Uisutamine